"Roosi tänav kui inimlik ruum"
KINO Maastikuarhitektid andsid välja raamatu „Vältimatu väliruum”. Selles puudutatud Tartu Roosi tänav valmis aastal 2016. Toomas Paaver kirjutas raamatusse loo, mis kõneleb Roosi tänava näitel laiemas mõttes inimliku ruumi loomisest.
„Roosi tänav kui inimlik ruum
Roosi tänava inimlikkusest kõneledes ei väärigi eriti tähelepanu, et siin leidub mugavalt ruumi nii rattale kui ka jalakäijale, autode kiirus on turvaliseks ohjeldatud ja haljastus saab elada nagu loodus korraldab. Need elementaarsed aluspõhimõtted võiks jõuda igale tänavale ja paljuski saaks nendega hakkama ka teedeinsener. Arhitekti ja maastikuarhitekti jaoks tähendab inimliku tänava loomine märksa enamat, sageli esmapilgul tabamatut, milleni Roosi tänav kindlasti püüdleb.
Inimlik tänav kannab sümboolseid ja tunnetuslikke väärtusi, tal on oma iseloom ja oma nägu. Ta on kogu pikkuses äratuntav, olemata samas üksluine. Samas ei muutu tänava ühtsus inimesele tüütuks, kui tänavaruumis leidub erinevaid kohti, millest igaühel on samuti oma nägu. Inimlik ruum ei väsita, seal leidub mitmekesiseid võimalusi peatuda ja istuda. Tänava inimlikkusest kõneleb ka autojuhi soov seal sõita, suhtudes samas nõrgematesse austusega.
Igal tänavaruumil on hulk seoseid muude ruumidega: külgnevate hoonete, parkide, platside ja ristuvate tänavatega. Neid seoseid tunnetades muutub tänav avaliku ruumi orgaaniliseks osaks, inimvõrgustiku osaks. Roosi tänava lahenduse kõige olulisem seos ümbritsevaga on olla ruumiline ühenduslüli Tartu kesklinna ja Eesti Rahva Muuseumi vahel, tehes tänavast olulise osa kogu linna või isegi kogu riigi avalikust ruumist.
See mõju tugineb laiematele ideedele: näiteks tänavaruumis sisaldub ühtse katendistruktuuriga promenaad, mis juhatab inimese Ülejõe pargist ERMi peaukseni. Aga inimlik tänav ei sünni üksnes ideest, vaid see eeldab ka, et tänava eri osad oleks omavahel seostatud, selle taga oleks läbimõeldud projekteerimistöö. See tähendab läbimõeldust kuni ehituse lõpuni: näiteks kõrvaldada mõni ehitaja paigaldatud liiklusmärk keset promenaadi, mis algset ideed palju lõhuks.
Roosi tänaval õnnestus ideed ja ootused paljuski ellu viia, kuid mõndagi jäi ka ehitamata. ERMi promenaad jäi pikendamata läbi Ülejõe pargi Kaarsillani, et inimene leiaks muuseumi juba Raekoja platsilt. Ametnikke ei õnnestunud veenda loobuma ahistavatest jalakäijafooridest. Paigaldamata jäid ERMi sümboliseerivad erilised plaadid promenaadi katendis, et anda inimesele igas tänavalõigus vihjeid asukohast linnaruumis. Siiski õnnestus tänavate kui pigem tehniliste rajatiste maailmale vahepalaks lisada üks mitmes mõttes inimlik tänavaruum.”