"Arhitekti ekskurss kodanikuühiskonda"

Artikli kokkuvõte:

"Parema linna ja mõistliku ühiskonna nimel peaksime suutma sellest veidrast kodaniku-arhitekti vastandusest väljuda. Kui arhitekti ülesanne oleks algusest peale äriplaane ohjeldada ning arvestada väikeste pehmete väärtustega, küll siis arhitekt suudaks ka pakkuda lahendusi, mis rikastavad keskkonda, mitte ei hävita. Linnarahva ootuste väljaselgitamiseks on olemas linnavalitsus ja seal töötavad ametnikud. Kuni aga ametnik väidab, et „me ei saa midagi nõuda, sest maaomanikud kaebavad meid kohtusse”, on kodanikuühenduste töö vähemalt proovida tõestada vastupidist, luua ühiskonnas mingigi tasakaal. Ka arendaja mõistab piiranguid, kui kohalik omavalitsus esindab tugevat visiooni.

Asumiseltside planeerimisalastes kohtuvaidlustes on hästi näha, kuidas vastaspinkidel kohtusaalis võtavad arendajad-ametnikud sisse kohad ühel, kodanikud koonduvad aga saali teisel poolel. Ühel seda sorti kohtuistungil ütles lugupeetud kohtunik kõrvuti istuvate arendajate ja linnajuristide poole vaadates välja umbes sellise lause: „Pole vahet, kes teist küsimusele vastab, nagunii olete üks punt.” See lause peegeldabki meie planeerimise hetkeseisu. Endise omavalitsusametnikuna mõistan hästi Tallinna ametnike probleeme maaomanikega, kuid kodanike osalust tasub vaadata pigem abi-, mitte vaenukäena. Avaliku ruumi kvaliteet peab olema linnarahva ja -juhtide ühine huvi. Viimaste aastate kogemus näitab, et põhimõtteliselt oleme kodanikena võimelised tegema ära hea hulga avaliku sektori tööd, aga kuni aktiivsed kodanikud kogevad selles töös ja vaevas võimu vaenulikkust, on sellest vähe kasu. Nii ootamegi seda hetke, mil kohaliku omavalitsuse esindajad kolivad üle pinkidele õigel saalipoolel."